Kavastust Põlvasse
Otsustan hakata läbima Peraküla-Ähijärve matkateed. Mitte korraga, vaid ilma igasuguse ajapiiranguta ja sobivate lõikude kaupa. Vastavalt sellele, mitu vaba päeva parasjagu sisustada on ja milline koht huvitavana tundub. Eesmärgiks on läbida iga matkatee kilomeeter ning sealjuures muidugi ümbrust nautida ja kaameraga jäädvustada.
Kuna olen lugenud, et selle jõe ületamisega Kavastul on kord nii ja kord naa, siis alustan teed ületuskoha lõunakaldal, et siis millalgi järgmistest kordadest teisel pool lõpetada. Mõlemad punktid asuvad logistika mõttes mugavalt Tartu lähedal ka. Lõpetada kavatsen sel korral Põlva raudteejaamas, et sealt rongiga tagasi Tartusse sõita.
Väljas on päkeseline varakevadine päev, õhutemperatuur kergelt plusspoolel. Lund äsja möödunud talvel peaaegu maas ei olnudki ja nii ei ole ka nüüd lumest mingit märki, küll aga on madalamates kohtades tee mudane. Alguses kulgeb tee mööda asfaldit. Tee ääres on mõned maha jäetud hooned ja muidugi see liiklusmärk, mis hoiatab kepiga küürus inimeste eest. Kedagi ma vanadekodu lähedal siiski ei näe. Enne pika lõunasse kulgevat sirget on ka elamud. Seal tuleb vastu üks kohalik külamees ja uurib, ega mul midagi vaja ei ole. Ilmselgelt juba teab, mida ma siin teen, kuna suvel olevat ta juba aidanud üht janus vaevelnud matkalist, kellele ta tol korral traktoriga vett toomas käis.
See kurikuulus pikk sirge on tagantjärele hinnates päris mitmest matkatee lõigust mõnusam. Ümberringi on puud ja linnulaul ning mitte mingit liiklust ega inimesi. Praegusel aastaajal on teeäärsed kraavid päris selge veega, nii et janu saab kustutada igal hetkel. Siin näeb lendamas ja saaki otsimas ka harjumatult suuri linde, oletan et mingid kullid. Loomarohkusele viitavad jahitornid ja korralik jahimeeste onn tee ääres. Seal samas olev metalltorust kaadevärk, millele oletan, et loomad rappimiseks rippuma tõmmatakse, mõjub küll üsna võikalt. Hea, et pime ei ole.
Pärast seda kurvi, milles tee keerab Võnnu poole, ootab ees korralik mülgas. Veidi varem käisin siin oma madalapõhjalise autoga uudistamas ja leian nüüd teelt auto põhja plastmassitükke, mis tol korral siia jäid. Kuna auto seisma jätmine oleks tähendanud kinni jäämist sellisesse kohta, kuhu sõiduautoga keegi järele ei tuleks, siis ei jäänudki muud üle kui gaasi andes tee ääri ja võsa riivates need paar kilomeetrit maastikusõidu oskusi proovile panna. Olukorrale ei aidanud kaasa ka see, et olin just teise auto abil vanale väsinud akule särtsu sisse saanud ja iseseisvalt see mootor enam ilmselt käivitunud ei olnukski. Arvan, et meenunud Kaitseliidu maastikusõidu õppe kogemus mu tol korral täbarast olukorrast päästiski.
Siis asendub mets põldudega ja teen enne lagedale jõudmist metsa serval lõunasöögi. Võnnuni viiv kruusatee on kaetud just selliste kividega, mis astudes talla all haiget teevat. Õnneks enne alevikku asendub see nõukaaegse lauda juures siiski asfaltteega.
Võnnus poes ega mujal ei käi, vaid jään matkateele. Pikemalt vaatan ringi vanal Võnnu kalmistul. Ei teagi kas kusagil on mingi uus siis ka või on lihtsalt selline nimetus. Kalmistud mulle meeldivad ja külastan neid alati, kui mõni kusagil teele jääb. Nendel on vaikne ja rahulik ning enamasti palju puid. Huvitav on plaatidelt ja ristidelt lugeda aastaarve ja nimesid ning mõelda, mis elu need inimesed võisid elada. Näiteks, et siia on maetud sellenimeline mees ja tema naine, sealjuures viimase nime ei peeta vajalikuks mainida. Eesti surnuaedade omapära on korrapäratult paiknevad ja tihedalt koos hauaplatsid ning lihtsad ühetaolised plaadid ja ristid. Näiteks Saksamaa lõunaosas olid kalmistud mõnevõrra teistsugused.
Kaardi järgi peaks olema siin metsamaa, aga tee läheduses ei ole kohati ühtegi puud. Teede ääres olevad palgivirnad annavad aimu, miks see nii on. Siin saab päris selgeks, et mõisted “metsamaa” ja “mets” esindavad sageli täiesti erinevat maastikku. Päris lage siiski ei ole.
Ühe võsahunniku taga istun laasitud kuuseokstel korraks maha ja tuulutan jalgu. Saapad ja sokid pole vist suuremad asjad, sest juba paarikümne kilomeetri läbimisest hakkavad esimesed villid tekkima. Sel matkal saab selgeks, et need totaka kujuga saapad on minu jala jaoks lühikesed. Suured varbad hakkavad valutama ja ühe küüs jääb veel pooleks aastaks pärast matka kollaseks.
Hõre männimets samblase põhjaga on päikeseloojangul kena ja saab korralikult jäädvustatud. Kui tee lõpuks sirgetelt metsasihtidelt ebamäärase kujuga rajale keerab, tekib tõeliselt õnnis tunne. Lõpuks ometi see pehme metsarada, millisena ma matkateed vaimusilmas ette kujutasin! Mitte see lagedate põldude vahel kulgev kruusatee, mis tegelikult vist suurema osa sellest matkatee 820 km moodustab.
Ahja lõkkekohale jõudes on seal ees valge kaubik. No kas tõesti ei saa isegi sellisel suvalisel ajal sellises kohas omaette olla? Lõkkekohas ma siiski kedagi ei näe ning kaubiku omanik jalutab siin näiliselt niisama ringi ja lahkub. Telgile kohta otsides avastan eemalt kuuskede alt korraliku hunniku õllepudeleid. Vist isegi mitme euro väärtuses, aga ju on siis Lätist toodud. Oeh. Kuna päike on loojumas, siis ma siin peale telgi püstitamise enam midagi ette ei võta, vaid sulgen ennast telki ja vaatan filmi.
Hommikul ärgates kuulen, et keegi justkui jalutaks telgi ümber, aga ei saa täpselt aru. See on üks põhjus, miks mulle telgis ööbimine ei meeldi: on küll hubane, aga pole mingit võimalust näha ega aru saada, mis ümberringi toimub. Lukku avades selgub, et välimine kate on seestpoolt härmas ja õhutemperatuur seega alla nulli. Telgi ümber ma kedagi ei näe ja oletan, et müstiline jalutaja oli mõni lind või orav. Enne pakkimist tahan telgi ära kuivatada ja nii sisustan ooteaega jaki nööpide katkenud õmbluste asendamisega. Üks naisterahvas jalutab siin keset eikusagit mööda ja tervitab.
Pärast lõkkekohta on metsasihil selline raierisu ja roopad nagu läbiks mingit metsikut maastikku. Enne Ahjale jõudmist tahaksin veel lõunasöögi teha. Valin selleks enne alevikku ühe metsatuka koos kraaviga, millest saan veevarusid täiendada. Nagu ikka, astun jälle peatumiseks sügavamale metsa sisse, et mitte endale tähelepanu tõmmata.
Ahjale jõudes tuleb minna mööda pikka tänavat, aga pöörates Ahja mõisa poole seal küll mingit tähistust ei ole ja kaardi järgi peaks nagu kellegi hoovist läbi minema. Ei hakka seda siiski tegema ja lähen lihtsalt üle silla. Pärast Ahjat on matkatee eriti üksluine ja ebameeldiv: jälle lage põld ja tolmav kruusatee. Paari kilomeetri pärast muutub maastik reljeefsemaks ja tee äärde tekivad puud, kuni lõpuks jõuab matkatee päris metsa. Või noh, metsamaale, sest suure osa teeäärsest maastikust moodustavad raiesmikud ja männinoorendikud. Ümbrus on siiski kena.
Kavatsen ööbida Valgesoo lõkkekohas. Sinna jõudes avaneb aga ootamatu vaatepilt: loen kokku vähemalt kümme autot ja rajal käib tihe sagimine. See pole ka mingi eriline rada siin, ainult paar kilomeetrit. Olen päris kindel, et selline tunglemine mitte ainult siin, vaid ka mujal matkaradadel, on tingitud viirusepuhangust ja tavaliselt sellisel ajal inimesed nii palju loodusesse ei tiku. Kuna ma ei taha oma matkavarustusega ise vaatamisväärsuseks saada, siis leian natuke eemal langenud kuusel hea pikutamise koha, et oodata rahvamassi laiali minemist. Sisustan aega väga teemakohase filmiga Contagion (2011), mis uskumatult ettenägelikult kajastab praegu toimuvat: viirus levib kiiresti üle maailma ning külvab teadmatust ja paanikat ning poed ostetakse ka ebavajalikust tühjaks. Paari-kolme meetri kaugusel teel kõnnivad inimesed, kes mind nähtavasti isegi tähele ei pane. Tasub kanda rohelist.
Pärast päikeseloojangut on üsna pea lõkkekoht vaikne, kuigi ka veel pimedas sõidetakse siia, et korraks torni ronida. Päike loojub uduse raiesmiku taha. Sean aseme samasse laavusse, kus ma kuus aastat tagasi selle sama nullkraadi magamiskotiga poolteistkümmend miinuskraadi üle elasin, terve öö lõdisedes. Kuna lõkkease on otse laavu vastas, siis põletan paar halgu ja soojendan kaasa võetud vorsti. Ma ei tea, miks seda tehakse, aga jälle sõidab mingi auto lõkkekoha juurde ja lihtsalt seisab. See on mingi arusaamatu komme, mille kohta ma ka teiste matkajate kirjutistest lugenud olen.
Hommikul on maas lumekirme, jälle miinuskraadid. Külastan esmakordselt siinset torni, kuna kuus aastat tagasi oli siin hoopis teine, nii vana puidust torn, et sellele ei lubatud enam isegi ronida. Uus torn on oma viimistletud metallkonstruktsiooni ja kunstipäraselt paigutatud kollaseks immutatud männilaudadaega küll kõige stiilsem vaatetorn, mida külastanud olen. Kiidjärvele viival teel on hommikul lumekirme, mis ei jää vist oluliselt alla möödunud talve suurimatele hangedele.
Kuigi olen siin Ahja jõe küngastel varemgi turninud, siis ei mäleta üldse, et see maastik siin nii reljeefne oleks olnud. Kohati läheb rada nagu püstloodis üles, et siis kohe jälle samamoodi alla laskuda. Ja nii ikka väga mitu korda. Tekib natuke mure, et äkki võtavad need ootamatud künkad mu hoogu nii palju maha, et jään rongist maha. Nii lisan kiirust ja läbin selle raja Taevaskojani kiirel sammul.
Koht ja vaated on ilusad, kahjuks hakkab aga kaamera aku tühjenema ja palju fotosid enam jäädvustada ei saa.
Võtan hoo maha alles pärast Otteni silda olevat metsateed, kui jõuan elektriliinide alla metsaservale. Avastan, et rongi väljumiseni Põlvast on hoopis nii palju aega, et pean seda kuidagi parajaks tegema. Kuna parajasti paistab päike, siis istun maha kõrgemal kohal päris lagendiku ääres oleva puu najale. Ühel hetkel ilmuvad kolm naisterahvast, vist laps, ema ja vanaema, ning hakkavad kümmekond meetrit otse minu ees võsast urbasid korjama. Toimetavad nad seal ikka päris mitu minutit, kuni järsku ühe naisterahva pilk jääb minul seisma. Tundub, et ta kohkub, pöörab seejärel ümber ja hakkab lapsega eemalduma. Oleksin järginud oma tavapärast rutiini ja natuke sügavamale puude vahele maha istunud nagu alguses kavatsesin, oleksingi ilmselt märkamatuks jäänud. Ma üldse ei soovi kedagi hirmutada, aga eelistan maastikul kanda sellega sobituvat ja mitte visuaalselt karjuvat riietust. Ei jaga eriti seda seisukohta, et erksavärviline riietus mind Eesti tingimustes mingisuguse õnnetuse korral päästab.
Enne Põlvat viib matkatee läbi Himmaste küla. See jääb meelde sellise omapärase madala kohana, kus ühel pool teed on luht ja teisel pool hoovid. Põlva raudteejaama jõuan umbes tund aega liiga vara. On vist miinuskraadid ja päris kõva tuul. Kuna raudteejaama ümbrus on üsna lage ja seal pole mingit kohta tuule eest varjumiseks, siis istun seal kõrval olevas bussipeatuses ja vaatan filmi. Kaks korda jääb buss seisma, juht viipab mind peale ja mina raputan pead, kuni ta lõpuks käega lööb. Rongis ootan tükk aega, et mulle piletiostuvõimalust pakutaks, aga ühtegi teenindajat ei ole kusagil. Ahjaa, viirusepaanika.