Põlvast Rõssale
Jätkan matkateed täpselt sealt, kus umbes pool aastat tagasi ühe eelneva lõigu lõpetasin: Põlva raudteejaamast. Nüüd kavatsen jälle tagasi Tartusse sõita rongiga ja selleks teekonna lõpetada järgmises matkateele jäävas rongipeatuses, mis kannab küll Orava nime, aga asub Rõssa-nimelises külas. Kahe rongipeatuse vahele jääb umbes 60 km matkateed.
Kogu teekond saab täpselt positsioneeritud ja salvestatud.
Põlvas astun rongilt maha ennelõunal ja hakkan astuma matkatee poole, kuna raudteejaam asub sellest poolteist kilomeetrit eemal. Matkatee viib siiski linnast läbi ja olen üllatunud, kui hajali kogu see linn on. Elanike arvult on linn väike, aga pindalalt mitte nii väga. Kuigi ametlikult need pigem talukohti meenutavad majad vist linnas ei asu. Kõnnin ikka mitu kilomeetrit mööda suurte õuedega elamutest, enne kui linna keskele jõuan. Asustus on linnas pigem hõre ja palju on puid ja muidu rohelust, mida praegu küll õigem kollasuseks nimetada on.
Põlva kesklinnale annab sellise staatuse vist küll ainult üks natuke suurem vana kaubanduskeskus. Vähem kui kilomeetri pärast olen jälle väikeste eramajade, metsatukkade ja küngaste vahel. Vaikusest ja natuke looduslikumast maastikust lugu pidavale inimesele on see koht elamiseks küll sobilik.
Õige pea viib tee kohe päris metsa sisse ja kulgeb edasi paralleelselt Peri ojaga. Kuna kaardi järgi peaksid oja ääres olema allikad, pööran ühes sellises kohas oja äärde, et lihtsa vaevaga veevarusid täiendada. Ühtegi allikat ma üles ei leia, küll aga on maapind siin all oja ääres nii pehme, et jalad saavad sellegipoolest niisutatud. Kuidagi pääsen siiski oja ääres ühe kuivema kohani ja teen esimese puhkepeatuse. Ojast saan vett, aga erinevalt allikaveest pean seda ka puhastama.
Kasutan matkatee järgimiseks RMK kodulehelt leitud ja oma nutiseadmesse laetud .gpx vormingus teekonda. Selle järgi peaksin nüüd minema metsast välja suurele maanteele ja tegema mööda seda mitme kilomeetrise ringi. Kuigi tahaksin matkateed täpselt järgida, siis tundub see siin nii mõttetu, et otsustan seda mitte teha ja selle asemel minna Peri poole mööda vähemalt kaardil olemas olevaid väikseid metsaradu. Paistab, et rada on mingil hetkel ümber tehtud, sest minu planeeritud lõikamine kattubki matkatee tähistega maastikul. See lõik on jälle selline mõnus metsatee, mis ühel hetkel päris jalgrajaks muutub.
Ka teele jääv oja on kergesti ületatav. Pärast seda kaob aga rada nagu ära ja tee muutub päris metsikuks, kuni jõuab kellegi lagedama hoovini. Ennist polnud ma päris kindel, mida siin teha, sest kaardi järgi ei saa matkateele pääsemiseks hoovidest kuidagi üle ega ümber. Paistab, et kedagi siin ikkagi ei ole ega ela, kuigi mingisugune ehitustöö on pooleli. Peri oja on siin pigem nagu jõgi ja seda sillal ületades möödun külamehest, kes uurib kuhu lähen ja jagab mu ettevõtmisele kiidusõnu.
Pärst seda ootab ees palju kilomeetreid maanteed põldude vahel. Sellistes kohtades matkatee märgistust üldiselt väga palju ei ole ja nii kõnningi kilomeetri lõunasse, kui oleksin pidanud itta keerama. Seda taibates astun otsejoones õiges suunas ja satun metsatukka. Pärast võsas ragistamist jõuan seal asuvale metsasihile, mida sihtisin, ja saan jälle arvestatava kiirusega liikuda. See Tromsi küla põldude vahel kulgev kruusatee on nagu sellised teed ikka ja midagi huvitavat selle kohta öelda ei ole.
Lõpuks jõuan Saarjärve äärde, pärast mida kulgeb matkatee ikka päris pikalt metsade vahel. Peale puhkemaja järve ääres mingit lõkkekohta ega ööbimisvõimalust ei ole, kuigi ujuma siiski pääseks. Jalutan veel Mõujärveni ja kõnnin sealt edasi sügavale metsa sisse, et leida ööbimiseks sobiv koht. Kuna juba enne teele asumist oli selge, et hakkab sadama, siis võtsin ööbimiseks kaasa katte. Võrreldes telgiga on selle all palju ruumi ning seda on lihtsam kuivatada ja püstitada. Loodetud paari minuti asemel kulub minuteid siiski pigem paarkümmend, enne kui katte igast nurgas pingule saan. Aega nõuab eelkõige ühe nurga kõrgemale tõstmine, et oleks lahedalt ruumi istumiseks.
Ühtäkki hõikab meeshääl mitte väga kaugelt “Ae!” ja natuke teistest suunast vastab naishääl samaga. Nii nad siis aetavad, kuni vist üksteist leiavad. Naljakas, arvasin et nii hõigatakse ainult filmides. Enne magamiskotti pugemist teen veel pimedas ühe käigu veevarude täiendamiseks järve äärde. Magades saan jälle varustust katsetada. Hoolimata sellest, et mu nn isetäituv matt on tavalisest rullmatist oluliselt paksem, jääb mul sellel magades sageli puus valusaks. Seetõttu paigutan sel korral mati alla ka õhkmadratsi. Hea pehme on küll, aga külge keerates sõidab see matt pidevalt vahelt ära ja pean ikka keset und küljealust sättima.
Hommikupoole sajab vihma ja nii tegelikult ka terve ülejäänud päeva. Ärgates avastan, et üks suur nälkjas on öösel mu jalatsisse roninud ja seal niimoodi püherdanud, et pool sisetalda on limaga kaetud. Punkt telgi kasuks. Hommikul kuulen mingit mootorimürinat, justnagu saeks keegi läheduses mootorsaega puid. Kuigi suure katte all on vihmaga päris hea pikutada, asun enne kümmet teele ja liivakarjäärini jõudes mõistan, mis müra enne kuulnud olin. Kuigi vahetult siia viiva tee ääres on silt, mis keelab siin maastikukaitsealal mootorsõidukitega liikumise (või midagi taolist), on ometi mingi tolgus otsustatnud, et peab just siin mootorrattaga pinnast segamini sõitma. Ei saa üldse aru, miks on vaja mootorsõidukiga väljaspool selleks ette nähtud kohti sõita. Krossirada, kus ennast välja elada saab, oli isegi Põlva külje all olemas. Sellise tegevuse vastu on siin kaval lahendus leitud: terve karjäär on hiljuti tihedalt männiistikutega täidetud, nii et ilmselt juba paari aasta pärast siin enam pinnast rikkumas käia ei saa.
Vihmaga on täna nii nagu sellistel päevadel ikka, kord sajab ja siis mitte. Telkmantli kapuutsi alt kuigi hästi ümbrust ei näe, aga tundsin siiski, et see osa matkateest on isegi vihmase ilmaga väga mõnus. Kindlasti etem kui südasuvine Kesk-Eesti. Praegu on looduses just see ilus aeg, enne kui mitmevärviline taimestik kahvatuks tõmbub ja kõdunema hakkab. Seega jäädvustan kõik teele jäävad vaated ja pildistan üles isegi puulehed. Pehmet metsarada jätkub siin päris pikalt.
Enne Leevi lõkkekohta tuleb sõiduteelt maha keerata ja jälle kellegi hoovist läbi minna. Kuigi nutiseade näitab jälle, et matkatee läheb mööda kruusateed, kulgeb see maastiku tähistuse järgi siiski sõiduteest eemal ja kohati mööda Võhandu jõe kallast. Paidra lõkkekoha juurde jõudes märkan seal autosid ja hakkab juba kahju, et siin lõkkekohas ruumi ei ole, kuni avastan, et terve see järvekallas on lõkkeasemeid ja varjualuseid täis. Pealegi ei paista kusagil kedagi ja saan aru, et siin tegeletakse hopis korilusega. Istun ühe viimase varjualuse all maha ja teen lõunasöögi. Äkki märkan seal samas järve ääres võsas kalameest, aga olen vaikselt ja ei sega teda. Ka ümberringi on kõik vaikne ja naudin seda sombust rahu.
Veel enne kui jõuan Meenikunno rabasse tuleb läbida üks lage koht, omapärase nimega Lihtensteini küla. Ja siis vahetult enne metsajõudmist just ühe keset põldu asuva elumaja kõrvalt mööda minna. Peale kassi ei paista mind siiski keegi jälgivat. Pärast puude vahele jõudmist ei jää nüüd pikaks ajaks teele mingit inimasustust, aga palju on siin korilasi, kelle autod teid ääristavad. Mööda rabaäärt kulgev matkatee on kohati künklik ja raba ennast tee pealt näha ei ole. Ümberringi on kõik meie kliimavöötmele ebaharilikult värviline.
Läbitud kilomeetrite järgi võksin nüüd ööbimiskohta otsima hakata. Tean, et lõuna pool teed on korraks üks selline lõik, kus ei ole korraks maastikukaitseala. Seal möödudes näen aga ilmetut võsa ja astun seetõttu edasi. Liipsaare metsaonni juures on palju rahvast. Nojah, pühapäev ju. Mingi suurem seltskond on torni juures, kust kõrvalt läheb edasi minu matkatee. Kuna ma ei taha neid enda metsalise välimusega kollitama minna, siis kavatsen varjualuse all nende lahkumist oodata ja jalgu puhata. Ei saagi aru, kuidas nad suudavad terve tunni seal torni ümber jaurata, aga kui lõpuks minema hakkavad, siis hoopis laudteele, kuhu läheb ka minu matkatee. Kuna seltskonnas paistab rahvast olevat igas vanuses ja laudteel mööduda ma neist nii kui nii ei saa, siis ootan veel ja järgnen pärast tornis käiku. Unustan kohe teekonna salvestamise sisse lülitada ja nii paistab salvestuselt nagu oleksin üle raba kõndinud, tegelikult läksin siiski mööda laudteed. Kui rabateel jalutan, on juba natuke hämar. Läbin seega raba natuke kiirustades ja sellest polegi eriti kahju, sest olen siin juba kolmandat korda.
Kui lõpuks teisel pool raba oleva parklani jõuan on koos minuga lahkumas ka kõik seal parkinud autod. Aga minu tee ei vii mitte avarale sõiduteele, vaid sellega parallelselt kulgevasse padrikusse. Tore on sõiduteelt ära saada, aga ees ootav jalgrada on korralik mülgas, kohati on teel kõrged puujuured ja langenud puud. Valgel ajal oleks see turnimine siin huvitav, aga hämaras mitte nii väga. Mõtlen, et kui siin komistades end nüüd vigastama peaksin, siis üles mind siit võsast küll keegi ei leia. Rajamärgistust palju näha ei ole, kuid rada on siiski aimatav. Kui tee lõpuks avaraks metsasihiks muutub, ei paista märgistust enam üldse. Ainult tänu positsioneerimisele saan aru, et oleksin pidanud varem sõidutee poole keerama.
Õige pea olen Mustjärve lõkkekohas. Kui siin kunagi suvel käisin, siis ei leidnud puhkajate vahel isegi telgi püstitamiseks sobivat kohta. Veel enne seda talvel siin olles tilkusid huumusekihi omandanud mädad laavukatused sisse isegi siis, kui midagi ei sadanud. Nüüd ei ole siin peale minu kedagi ja laavudki on väga korralikud. Enne uinumist vaatan seda vana filmi Saksa mägironijast, kes jäi olude sunnil seitsmeks aastaks Tiibetisse ja sai heaks sõbraks noore dalai-laamaga. Olen väga üllatunud, kui teada saan, et üldjoontes selline lugu ka päriselt aset leidis.
Hommikul on õhk ikka selle sama 10 kraadi juures, kus see terve matka püsinud on. Puhastan joogipudelisse Mustjärve vett, mis on pruun nagu rabavesi, sest rabast see järv toitubki. Asun teele Valgejärve äärde. Kuna suures hoos ei märka, et järve juures tuleks sõiduteelt metsa vahele keerata, siis teen poolekilomeetrise jõnksu. Valgejärve juures on ka juba käidud, nii et jätkan kohe teed Rebasmäe metsaonni poole. Siin-seal ääristavad teid jälle korilaste sõiduvahendid. Matkatee kulgeb mööda pikki sirgeid, aga vähemalt on ümberringi kena värviline mets.
Rebasmäele jõudes käin küll all oja ääres, aga allikat otsida ei viitsi, sest laudtee on libe ja vett saan siit samast ojast ka puhastada. Kui lõunat söön, tuleb esimest korda viimaste päevade jooksul korraks ka päike välja.
Edasi on tee päris mitmekesine: kord põld, siis metsatukk ja nii vaheldumisi. See on Kamnitsa küla oma väga hajali paiknevate taludega. Rõssal peaksin mööda sõiduteed maanteeni kõndima, aga lõikan natuke seda nurka, kasutades hoopis metsarada. Umbes raja keskel saan aru, miks see siin üldse on. Raja ääres olev vundament viitab kunagisele asustusele. Väike lõikamine oli hea mõte, sest see rada on lehdedest ikka üleni kollane ja saan enda fotoalbumisse juurde mõned kollased metsavaated.
Kuna mööda tiheda liiklusega maanteid mulle jalutada ei meeldi, siis käin mööda kõrgemat teeperve, kus oleks nagu rada, mis ühel hetkel sohu kulgeb, nii et saan enne lõppu jalad uuesti märjaks teha. Rongi ei pea kaua ootama.